Vihkan virmalisi

Ma siis kirjutan jälle. Paar päeva pole seda teinud. Olin Tartus ja kuidagi ei jõudnud: õppimine, eksam, pidu, pohkamakas ja tagatipuks no arvuti. Käisi reedel kursaõdedega pidu tegemas ja mu paar blogi tagasi tehtud väide, et neile ei meeldi mu naljad pidas rohkem kui paika. Iga kolmanda minupoolt tehtud repliigi peale kõalsid väljendid fui, issand, jube mees jne. Ei tea, mis neil viga on, miks ei või teha rõvedaid nalju? Mis selles nii jubedat on? Nali ise? Aga rõve on ju lahe ja lahe on hea. Samas ise ei tee nad kunagi nalja, aga minu rõvedad ei kõlba, mõtle ise kogu aeg välja, aga vaata, et oleks tsensuursed, nagu veneajal. Ega suurt ei olegi mdiagi juhtunud. Igavlen kogu aeg. Räägin inimestega ja vingun kogu aeg. Kurat mõned inimesed on kohutavalt pinda hakanud käima ja mõned ei ole ja need on need kõikse paremad.
Kurat, tantsus sain verevalumi parema jala suure varba alla. Raisk kui valus oli. Pidin kogu aeg kõndima nii, et hoidsin jalga parema külje peal, et varvas maha ei puutuks ning tänu sellele, väänasin jala ära, seega olin üks suur invaliid. Eriti rõhutades sõna suur.
Teate, mis kõige hullem, mingi kuradi uus seebikas hakkas. Minu armas paksuke. Mis see on mingi paksude inimeste kisa peale tehtud lohutuseriaal või? Mina olen paks, ma ei kisanda nagu siga aiavahel. Umbes, et kõikdes eelmistes seepides olid kõik ilusad ja saledad ja nüüd on vaja ühte, paksuga, et nemad tunneks ka ennast hästi. Sellejärgi peaks tegema ühe pededest ja ühe lesbidest, ühe anorektikust ja ühe buliimikust, ühe neegrist ja ühe pilusilmast, siis veel sügava vaimupuudega ja keskmise vaimupuudega ja kerge vaimupuudega ja kui need juba olemas on, sisi tahavad ka füüsilise puudega inimesed saada oma seepi ja nende erinevaid vorme on juba omajagu. Ja mis veel hull asi on, on see, et nad ei lõpetanud ennem teist ära. Mis paksudel naistel sügeles juba või? Seda kindlasti, kahe suure varba vahelt. Baywatchi asemel. Seal sai vähemalt põrkavaid rindu vaadata, kui naised jooksid, mis nüüd? Vahi pekivolte higi pihustamas. Kurat, närvi ajab.
Seega lõpetan praegu ja lähen mehhikosse ning nõuan omale ka endast seepi, sest kõik teised saavad endale oma nagunii.
Head aega!

Tiitel

Kui nüüd vaadata seda pealkirja, siis võiks arvata, et ma sain mingi tiitli. Tegelikult on nii, et ei saanud. Pole mul vaja ka, veel! varsti võiks mingi olla, miski maailmameister. Milles ma võiks ainult maailmameister olla? No ma võiks olla maailmameister inimese närvi ajamises, aga seda ma ka suurt ei tee enam, peale oma kursaõdede, kes vahel tihti leiavad, et mul naljad või ütlemised on liialt julmad või rõvedad või kui ma ütlen seks, siis nad ütlevad fui, ei tea, kas ei meeldi. Tegelt nii hull asi pole, aga ega väga mööda ka ei pannud. Ega suurt midagi muud ei olegi, milles mina võiks maailmameister olla. Tegelt ma tean, ma vaatasin, et kolm inimest ei pidanud suureks asjaks, mu eelmise blogi küsimusele vastata ja suured tänud teile, kuigi kolm lugejat on hale, aga mis siis. Seega korraldan taas väikese Gallupi, et milles võiks mina maailmameistriks saada, kasvõi homne päev, mis alal olen mina proffesionaal? Õigekirjas kindlasti mitte.
Täna käisin Rassu emme juures tantsimas, ta astus mulle varba peale, meelega, valus oli, aga ainult korraks, kuigi ma mängisin üle, et noh tuntaks kaasa. Tants oli kobe, ma suutsin isegi lõpuni tantsida tantsu, mida ma pidasin 92 kg juures puhtfüüsiliselt võimatuks. Naljakas on see, et iga galopi lõpus tuleb teha väike hüpe ja siis mu kõht hüppab, ja see häirib, lükkab kehasse tudisemislaine. Pealegi Marin pani mulle puuka täna peaaegu, krt tuul juba käis läbi mu erilisest kohast ja siis kurat ma ikka ehmusin, ta tegi seda korduvalt, huvitav, kas ma ei meeldi talle? Aga muidu oli tants nagu tavaliselt lõbus, Tõnn on naljakas ikka, ta ise ei teagi seda eriti.
Taff tegi täna ettepaneku Tartus viina juua, kui me seal koos oleme, minugi poolest. Ütle ainult, kus ja millal ja kui palju ning asi korras, teeme ära. Nagu ma miljon kaks korda olen öelnud, istun ma kodus Tartus kogu aeg Aetiga, keegi võiks meil külas vahel käia, ma tean, et me elame kaugel, aga keegi siiski vahel võiks. Me tunneme ennast seal üksinda. Seega üleskutse! Tulge meiel külla ja ajab juttu, kimp jooke ja jei. Või võite meid endalegi külla kutsuda.
No kurat, juba ei tea mitmes blog halamist. Midagi naljakat ka äkki. Tegelt vist mitte, midagi naljakat ei oska ma öelda, ma suht nadi naljamees. Rohkem pullivend, kuigi seda pole saanud enam suurelt jaolt, kellelegi näidata.
Lubatakse, et läheb soojemaks, jah soojemaks. MY ASS! -25-st saab -15, ei nimetaks seda veel soojemaks minemiseks, kui -25-st saaks -5 kuni +25 nimetaks ma ilma soojemaks. Kurat miinus on ikka päri skülm, kui ta on kahekohaline. Isegi meie põhjamaalaste jaoks. Kurat telekast tuleb Reamees Ryani päästmine ja kõige haigem koht seal filmis just. Ma küll nimesid ei tea, aga kõik kaitsevad seal silda ja siis see juut ja keegi on ühes toas, kus on seinas auk ja neil on laskemoon otsas ja kutsuvad Uphami ja ta ei tule. Samals ajal lastakse mittejuudi kõrri ja siis tuleb tuppa sakslane ja juut, hakkab temaga võitlema ja lõpuks üritab sakslast noaga tappa, kuid sakslane on tugevam ja siis näitab kuidas lükkab nuga sisse. Türa see on rõve. Ma loodan, et ma kuangi pussitada ei saa. Pigem tulsitada. Kurat kui ikka kuuliga saad, käib pauk ja on auk, valus ja võib olla sured ära. Kurat, aga kui saad pussitada. See on nagu oleks terve aja seal, näed kuidas nuga tuleb ja sisse läheb ja siise keerab võib olla ja tagasi välja ja uuesti sisse, sest ega ühest korrast ei piisa ju või siis hästi vaikselt üks väga pikka nuga lükatakse rindu, samal ajal kui ise üritad vastu lükata. Ei õnnestu arvan ma. Räma ikka, fui fui fui koht, ma ei saa nüüd raudselt magadagi.
Ega ei olegi vist suurt midagi, lõpetan. Olge siis kena ja vastake mu gallupi küsimusele, kui aega saate.
Aitäh!

Lompadihops

Tere karjapidajad!
Täna on uus päev ja ma pole paar päeva kirjutanud. Ma olin Tartus, seal mul hetkel arvutit pole ja ei hakanud kalli naisukese arvutit ka rüüstama sellise asjaga. Seega kirjtuan alles nüüd. Ega suurt polnudki. Käisin korra koolis, sain kõvasti tülitseda ja käisin neljapäeval Wildes Kaljumäega napsutamas. Tore õhtu oli. Nüüd olen tagasi, sain eriväikeses auots Tartust tagasi sõita. Kurat nii kitsas oli seal tagaistmel, et mul jalad olid nii kõveras, et veri ei tahtnud enam normaalselt läbi sealt käia ja jalg kipus ära surema, proovi niimoodi kaks tundi olla. Jee lahe! Ja eg amuud suurt polegi olnud. Härra ei saa õhtul tulla, pean Hitleri elust kirjutama, oleks võinud ka neljapäeva õhtul Wildesse tulla, aga no pole hullu, alati ei saa kõike mida vaja. Nii ma elan oma igavat aelu. Tahaks midagi põnevat. Õlut juua ja funni teha midagi, aga kellega, aga kus? Ei tea. Väga ahrva saab seda rõõmu. Ma tean, et head asja ei peagi palju saama, aga see kogus, mida mulle jagatakse on lihtsalt naeruväärne.
Huvitav, kas keegi seda ka kunagi loeb?
Nägemist

Hoplaa

Vot seda poleks küll arvanud, et ma nii pika vahe pean. Lahe, kas pole? Ma isegi ei tea, kas kellelgi on piisavalt mälu või meeldetulemsit, et siia korra kiigata, ag ama vähemalt tean ühte peale iseenda, eks ma reklaami seda ka siis. Miks pole ma kirjutanud? Sest algul polnud aega, siis ununes ja nii ta jäi, kuni praeguse hetkeni. Ja ongi fun, saab jälle kirjtuada, äkki saab kuulsaksi kunagi. Mis ma teinud olen vahepeal? No kool algas taas, väga raske semester on olnud ja see ei taha ka kuidagi läbi saada, kukkusin ühel eksamil läbi ja hinded on ka sitad, samas, kui on ikka selline tamp peal nagu viimasel semestril, ega siis suurt loota ka saa. Pealegi, mis suuremasi õppija ma ikka olen. Ühesõnaga hinded sitad, masendav olukord ja kuidagi ei leia enam jõudu ega motivatsiooni, aga loodame, et tuleb tagasi, kuigi praegu ei näe seda tulemas. Vahepeal olen saanud kohutava asja teada, ma olen sellest saati kui ülikoolis hakkasin käima olen juurde võtnud 23 kg, seega kaalun 92 kg, metsik kas pole? Mul on enda kaitseks ainult üks asi öelda. Ole mees (või naine) ja tee järgi! (Aet mitte Sina tegelt) Kõht on lahmakas. Vähemalt ei ole kuangi tugitooli vajadust, istun taburetile ja toetan ennast kõhule ja ongi suht mugav. Täis kõhuga on veel eriti hea, kuid siis on oht, et kui liiga tugevalt suruda, hakkab natuke vahele viskama. Sporti ka ikkagi teha ei viitsi. Lahe kas pole, kuigi see on jama, et kui midagi viltu läheb, siis on naiste hulgas 23 kg vähem lööki. Aga loodame, et ei lähe siis. Ega suurt polegi vahepeal olnud, jõulud, ega midagi erilist, aastavahetus pole kunagi midagi head. Alati midagi viltu läinud. Tegelt suht masendav aeg küll jah praegu, see kuradi erivajadustega laste psühholoogia jääb minu elu komistuskiviks vist, kui ikka 30-st teeb ära 4 või 5 inimest ei ole mul suurt loota. Putsi sellega, alati saan tööd diiedi väljatöötajana. Seega lõpetan, ennem, kui päris närvi lähen.
Aitäh!