Let`s ride

Tere sõbrad

Kirjutan Teile taaskord. Ma kohe pikalt mõtlesin, et mida ma kirjutaks. Jama on selles, et laias laastus ei toimu minu elus midagi põnevat ja ma ei teagi, et kas lihtsalt midagi välja mõelda või kirjutada midagi kohe nagu päriselt. Eks ma kirjuta siis niisama.

Tegelikult on see nädal mis täna algas küllaltki põnev, sest see nädal on mul palju plaanis.

Esiteks on see, et kolmapäeva õhtul sõidan Tartusse, et alustada oma teise ja loodetavasti viimase aastaga magistri kraadi omandamisel. Neljapäeval ja reedel olen kooli, kool kestab küll ka veel laupäeval ja pühapäeval, kuid nendel päevadel toimuvatele õpitoimingutele ma ei lähe. Põhjus väga lihtne. Laupäeval on toimumas Kõrvemaa rattamaraton, kus ma osalen. Seetõttu sõidan ma Tartus koju tagasi reede õhtul, et ennast valmis panna. Lisaks tuleb mul sel nädalal käia korra Kadrina Keskkooli 1. A klassi vaatamas. Tegelikult on see tänaseks küll tehtud, kuid ära mainimist väärib ikka. Pean seda lisaks tänasele veel kolm korda tegema. Muidugi käib kõige selle juurde ka tööl käimine.

Kahtlemata on selle nädala tippsündmus rattamaraton. Ma olen päris põnevil juba, loodan ainult, et ilm oleks normaljonks, vihma käes ei tahaks sõita. 38 km maastikul, see on täispikk variant. Caspar Austa sõitis eelmine aasta selle läbi 1 tund ja 5 minutit kui ma ei eksi. Ma teen enda eesmärgiks 2 tundi ja 30 minutit kuni kolm tundi, sinna vahemikku ma loodan mahtuda, aga ma rada ei tea ja seega on ennustus tehtud puhtalt distantsi (38 km) ja Caspar Austa aja pealt. Olen ka kohaliselt teinud eesmärgi, et vähemalt eelviimane pean olema. Ma vaatasin pühapäeval seda Tartu rattamaratoni telekast ja siis jõudis mulle kohale, et kuna ma esimest korda maratoni sõidan ja kogemus puudub ning tänu ilmadele ei ole saanud korralikult trenni teha nagu oleksin tahtnud, MA VÕIN VÄGA VABALT VIIMASEKS JÄÄDA. Seda ma aga ei taha, seega on kohaline eesmärk vähemalt eelviimane, kõik üle selle on juba hea. Paljud arvavad, et ma olen kuskil pooltest veidi taga pool, aga keskel kuskil, sest sellistel sõitudel käib palju neid ilmavaatlejaid. Ainuke mure on, et kui sajab, siis kõik kütavad hooga, et kiirelt lõpuni jõuda. Olen maratoni tarbeks oma ratast ka tuuninud. Panin teise pudelihoidja (koos pudeliga) ning sarved, et oleks parem tõususid sõita, kui sadulast püsti tõusta.

Üldiselt on plaan sõita kuni toitlustuspunktini rahulikult, see on kuskil poole maa peal, ning peale seda võtta hoogu nii üles, et jaksab lõpus veel viimased 4 – 5 km täiega sõita, siis ei tohiks ka viimaseks jääda.

Praeguseks kõik. Jääge siis maratoni muljeid ootama või ootama põhjendust, miks ma ikkagi viimasel minutil vedelaks lõin.

PS! Need, kes nüüd lugesid terve aeg, et millal ma RJ-st kirjutan, siis temast pole suurt kirjutada, tema elurütm on lihtne: sööb, magab, situb, nutab, sööb, situb, nutab, magab, nutab, sööb, magab, situb .... . Vahepeale naerab ka kas lambi, seinakella või issi mingu ülikõva killu peale.