Parvekas tunnustatud

Tervist

Pole ammu kirjutanud, aga nüüd leidsin midagi, millest taaskord rääkida.

Eile toimus Kadrina Rahvamajas Kadrina valla Vabariigi Aastapäeva kontsert. Seal olid esinemised, nägi kena rahvatantsu, huvitavat etendust, mille nimi oli vist "Aken", olles näinud võrdlemisi palju kooliteatrit, siis ütleks, et idee oli hea, teostus samuti hea, näitlejad üllatavalt head. Ainult, mis ütleks oleks, et oleks võinud iga rolli jaoks eraldi noort kasutada, aga samas ma ei tea kui suur neil trupp oli, teine, mis oli veidi naljakas oli see, et üks neiu tegi kõige pealt vene vanamemme rolli ja minu meelest ei saanud ülejäänud rollides enam vene aktsendist lahti. Ajas mõnusalt muigele, see kuidagi isegi sobis sinna. Kuigi ma nimesid ei tea, siis minu arvates üks noor brünett tütarlaps tegi väga hea näitlejatöö. Lisaks laulis ansambel Indigolapsed. Põhjus, miks ma ei kuula vikerraadiot, eriti peale üheksat: "Ma jään magama!" Muusika oli kuidagi uimastav, aga ilus, sobis päeva.

Lisaks sellele tunnustati seal tublisidi Kadrina inimesi, tegevusklubisid jne. Ühena tunnustuse osast oli Kadrina haridusstipendium. Sellel aastal anti seda kolmele Kadrina tudengile ja üks neist olin mina (Liskas Karl ja Liis). Nüüd ma jõuan oma pealkirjani.

Kui tavaliselt (viimased 6 aastat) on tunnustus või tähelepanu minule langenud seetõttu, et ma töötan lasteaias. See ei ole halb, kuid olgem ausad, see on seepärast, et ma olen meesterahvas. Ma ei ole pidanud muud tegema, lihtsalt meesterahvas olema. Ma pole pidanud olema eriti hea lasteaia õpetaja või midagi sellist, lihtsalt õppima ja töötama konkreetsel erialal. Siis nüüd sain ma tunnustus millegi eest, mille ma ise olen välja teeninud.

Ma olen magistrant, kirjutan lõputööd ja kõike nii hästi kui vähegi oskan (seda pole just palju) ja nüüd tunnustati mind selle eest, mitte enam selle järgi, mis on minu sünnitunnistusel SOO lahtris kirjas. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib see ka, aga eilne stipendium oli tunnustus minu pingutustele, meesterahvaks olemises ei ole mul just väga palju vaja pingutada. Ja just see, et selle tunnustuse saamiseks pidin pingutama ja seda pingutust tunnustati, teeb tunde nii mõnusaks. Selline tunnustus võtab südame alt soojaks. Arvestades, mis seisus paistis minu haridustee olema 10 aastat tagasi. Ma arvan, et paljud õpetajad võivad mu üle uhked olla, just need, kes uskusid, et küll Raido sellest jobutamisest üle saab ja teeb oma eluga midagi. Ja nii see on läinud. Ma väga tänaks neid õpetajaid, kuigi nad seda mulle ei öelnud, usun, et neid siiski oli, kes uskusid. Ma küll ei ole saanud lollitamisest üle, aga ma oskan seda vajadusel välja lülitada.

Eile jäi mul üks seltskond inimesi tegelikult tänamata. Ma tänasin Kadrina valda ja hariduskomisjoni, õpetajaid ja kõiki, kes mind aidanud on, siis üks jäi välja toomata. See on Kadrina lasteaed. Ilma lasteaia mõistva suhtumiseta ei oleks ma pooltki nii kaugel. Nemad ei ole kordagi keelanud õppida ega seda minu jaoks raskemaks teinud. Pigem isegi vastupidi, kooliga seotud murede lahendamiseks on mulle isegi vastu tuldud. Seega tänaks Sipsiku pere.

Kindlasti tänaks Aeti ka, aga ma usun, et kõik inimesed mõistavad seda niigi. Tema on nagu minu distsiplinaaltöötaja, kes vaatab, et kõik saaks õige aegselt tehtud ja sunniks väsimuse hetkel kooli minema või tööd tegema.

Momendil rohkemat polegi vist. Taaskord loodan, et minu sissekanded ikka tihenevad.

Olge terved, näeme jälle!