Kõik lasteaiaüpetajad polegi naised

Kadrina noormees Raido Parve on ringiga jõudnud tagasi sinna, kus ta kunagi teiste lastega mängis ja pättust tegi. Toona ei osanud ilmselt keegi arvata, et kokaametist unistavast pisikesest poisist saab lasteaiaõpetaja.
Üle 15 aasta tagasi oli Raido Parve see poiss, kes läks Kadrina lasteaeda Sipsik, kus ta teiste lastega mängis.
Nüüd, kui ta 13. augustil sinna tööle asus, tundus talle algul, et jälle kästakse tal enne sööki käsi pesta ja lõunal magada.
Kuid ajad on muutunud - nüüd on Raido Parve see, kes saadab teisi tudule ja hoiab asjad kontrolli all.
Veidi üle kolme aasta tagasi läks Parve oma pabereid Tartu ülikooli viima, teadmata, mida ta täpselt õppida tahab.
Peast käisid läbi mõtted õpetajaametist, kuid gümnaasiumi kasuks ta otsustada ei tahtnud, põhikooli lapsed on sellised nagu nad on - neist, arvas ta, ei käiks jõud lihtsalt üle. Siis leidis noormees nimekirjast koolieelse lasteasutuste õpetaja eriala.
“Ega mul ettekujutust polnud, mida see amet endast kujutab, aga mõtlesin, et annan dokumendid sisse. Nagunii kooli ei saa,” meenutas lasteaiaõpetaja Parve. Temale endalegi üllatuseks sai ta katsetel maksimumpunktid ja vestlusel toonitati, et ta on ju meesterahvas. Öeldu mõtte tabas noormees alles ülikooli minnes - tema teada pole ei enne ega pärast teda ükski meesterahvas seda eriala valinud.
Ebamugav tähelepanu?
Ebamugavustunnet naiste seltskonnas adus noor meestudeng vaid korra. Tegelikult talle selline tähelepanu täitsa meeldis.
“Olin konkurentsitult kõige erilisem inimene loengutes ja erialal, kursusekaaslased võtsid mind ka hästi vastu,” rääkis Parve, kelle erialavalik ei meeldinud ühele õppejõule, kes tema käest esimesel kursusel küsis, kui kaua ta seda nalja teeb. Tögamist ja tänitamist jätkas too pedagoog hiljemgi, kuigi otse ei öelnud noormehele midagi.
Ka lastele tundub, et midagi on valesti, kui naisõpetaja asemel seisab nende ees meesterahvas.
“Lapsed vaatavad kaks päeva imelikult, siis harjuvad ära. Minult on küsitud, et millal ma ära lähen, ning öeldud, et mehed ei oska muinasjuttu lugeda,” pajatas pisikeste sõber Raido Parve, kes praktika ajal Tartus kuulis ühe väikese tüdruku käest ka kolm imekaunist sõna. Nii kaunist, et praktikant ise selle peale päris ära ehmatas, õnneks järgmine noor austaja piirdus vaid lausega “sa oled armas”.
Ülikoolist on värskel kõrgharidusega noorel head mälestused, kuigi vahel ta igatses mõnd omasoost kaaslast, kellega oleks saanud Pirole istuma minna. Kõigil on paremaid ja halvemaid aegu, nii käisid koolieelse lasteasutuste õpetaja eriala valinud ainukesel meesterahval vahel peast läbi mõtted, et peaks asja pooleli jätma. Mõõnale järgneb tõus, ja Parvel oli hea meel, kui teisel kursusel tuli esimene praktika ja nad lõpuks ka lastega kokku puutusid. Oma tuleviku kohta ei tea noormees veel midagi öelda, lapsi tahab ta kindlasti, kuid arvu öelda ei julge.
Lapsikus on plussiks
Kadrina kooli päevilt on Raido Parve teistele meelde jäänud õpilasena, keda võis lapsikuse tõttu kuulda ka koridori teise otsa.
Kuigi nüüdseks oskab kõrgharidusega noor seda lapsikuse nuppu sisse-välja vajutada, tuleb lapsemeelsus tema töö juures talle kindlasti kasuks.
Oma tollast käitumist peab Parve praegu suureks plussiks: “Lapsikus tuleb kasuks, kui töötan viieaastastega. Ma ei näe neis lapsi, nad ei ole väikesed pätakad, keda tuleb kussu-nunnutada. Suhtun neisse kui omavanustesse - võtan neid endaga võrdselt. Samuti ei aja ma neile mingit loba päkapikkudest ja hambahaldjatest, mõnd asja ehk ainult natukene ilustan.”
Sama soo tõttu kuulavad väikesed pätipoisid Parve sõnul teda rohkemgi kui naiskolleege. Ta oleks nagu üks nende poisikeste seast.
Töös tuleb loomulikult ette laste peale vihastamistki. Õnneks on aga värskel lasteaiaõpetajal hobuse kannatlikkus, pealegi pole ta veel kohanud last, kes suudaks ta endast täiesti välja viia.
Viieaastased püüavad vahel ka veidi valetada, rääkides näiteks, et ema lubas neil kindlasti nn toariietes välja mängima minna. Selliste pisivalede õnge nende õpetaja ei lähe.
Kes teab, võib-olla on tal veel enda noorus liigagi hästi meeles, mistõttu näeb laste vigurid läbi.
Töö kodukohas
Hommikul läheb õpetaja Parve tööle hea meelega ning kojugi jõuab nii, et väsimust pole tunda. Praegu on ta lubanud Sipsiku viieaastaste lasterühmaga olla nende kooliminekuni. Selleks annab noormees endast parima. Töökollektiiv meeldib talle samuti. Naiste juttude vahele meesterahvas ennast ei sega ja ebamugavalt end ei tunne.
“Ainus, mis mind häirib, on kiri vetsu uksel: “Naised, uks käib ka lukku!”,” ütles Parve naerdes.
Noormees tööd ise otsima ei pidanudki. Jutud, et ta Kadrina lasteaeda tööle läheb, käisid juba enne, kui ta oli sellega nõustunud või millelegi alla kirjutanud. Sellised külajutud küll veidi pahandasid, kuid kutse oli teretulnud.
Kuid Raido Parve ei eita, et ta oleks hea meelega võinud ka Tartusse jääda. Seal aga ei leidunud sobivat kohta ning muretsema oleks pidanud hakkama veel elukoha, arvete ja toidu pärast. Nii on noormees oma tööga Kadrinas vägagi rahul. Pärast keskkooli tekkis noorukil soov Tallinnasse minna, kuid kui endises Dorpatis sai veedetud kuu, siis pealinn teda enam ei meelitanud.

“Tartu on igal juhul minu jaoks parem kui Tallinn, Tartus on Tartu vaim,” igatses Raido Parve veidi tagasi oma ülikooliaegu ja -elu.
“Ma veel natukene kõhklen enda oskustes,” tunnistas lasteaiaõpetaja, kes sooviks endale veidi rohkem enesekindlust. Ühtlasi avaldas ta lootust, et ehk tuleb see aastatega. Praegu on noor mees, kes kolm aastat tagasi Tartusse kõrgharidust omandama läks, õnnelik ja rahul sellega, kes ta on ning kus ta viibib.