Kõrvemaa rattamaraton 2010

Tervist

Kuna eelmisel aastal jäi mul kirjutama oma muljed maratonist, teen seda täna, kui olen läbinud juba teise Kõrvemaa rattamaratoni.

Teadmiseks, et maraton on 40 km pikk.

Esiteks treeningust, kui seda nii üldse nimetada saab. Suvel juulis proovisin paar korda rattaga sõitmas käia, kuid isegi kell kaheksa õhtul oli see palavuse tõttu minusuguse jaoks tappev. Juuli lõpus kui olid esimesed märgi, et õhtuti kannatab juba midagi teha juhtus mul nii, et ühel sõidul purunes mu jalgrattal tagumiste hammasrataste kõige väiksemal hammasrattal üks hammas. Kuna vahendeid polnud seisis selle parandamine. Esiteks seepärast, et pidin rattaga poodi minema hammasratast vahetama. Soovitati mulle hoopis, et ma võtaks tagmuise ratta rattalt alt ära ja läheks sellega poodi, ning las vahetavad hammasratta nii ära. Mõeldud tehtud, ainult, et kas ma oskan esimese hooga ratast alt ära saada? Eriti tagumist. No pusisin, mis ma pusisin, ära ratta alt sain, hammasrattad ka vahetatud, kuid kui ma ratta alla tagasi panin tundus mulle, et see rämedalt jõnksub all, nagu oleks kaheksas ja ma ei julgenud nii sõita. Tegelikult oli rattal võib olla millimeetrine jõnks ja tuli välja, et enamus ratastel see jõnks suurem ja saadakse veel pareminigi sõidetud.

Kui ratas lõpuks korras oli ka juba augusti lõpp ning ma olin maratoni mõtted maha matnud. Kuid saades ikkagi lõpuks innustust, ei tea kust, otsustasin, et lähen, saagu, mis saab ning tegin kaks ja pool nädalat üle päeva midagi füüsilist, trenni mõttes. Teadsin, et mu suurim probleem on vastupidamine.

Täna siis jõudiski kätte, see saatuslik päev kui asusin starti. Ennem starti kaks tundi mõtlesin ma aina sellest, et miks ma üldse ronin sinna, kas ma ei mäleta, kuidas ma eelmine aasta nii kudenud olin 10 km ennem lõppu. Aga ausalt öeldes ei mäletanud küll.

Olin eelmisel päeval endale plaani valmis pannud. Rajale võtan taskuräti, kindad, soolapähkleid, pool Geisha šokolaadi ja vett. Toitlustuspunktides joon ainult vett ja spordijooki. Ennem starti söön kaks banaani ja joon energjajooki, rajal muretsen endale hiljemalt 15. km jänese. Isegi see oli enam vähem paigas, et oma kaasa võetud söögipoolist ma ennem ei tarvita, kui 15. km.

Start käis ära siis seal oli suur hulk inimesi raja peal kõrvuti ja ega minti hoogu arendada ei saanud. Kuid esimene kilomeeter tegi rivi natuke pikemaks ja hõredamaks ning sain enda seatud 17 km/h piirangut pidama hakata. Üllataval kombel oli mul esimesed 10 km pea kogu aeg jänes olemas erinevate inimeste suhtes, ühe tempo sobis tõusul, teise oma siledal. Pean ütlema, et tõusud olid mul vägagi aeglased alguses, kuid rajajupid, mis asusid siledal või tugevemal pinnal oli minu leib, sest need meenutavad kõige rohkem Neeruti metsavaheteid, mis olid minu harjutusalaks. Samas sobisid mulle hästi laskumised, sest enamusest, keda ma rajal nägin, neist veeres minu ratas paremini, andis ka hea võimaluse mitte liialt palju energiat kulutada.

5 km ennem esimest toitlustpunkti sain ma pikalt sõita atv ja ühe tüübi selja taga, kes pärast osutus üheks tüübiks, kelle kohta Aet ütles, et too käis Rennati sünnipäeval. Mulle selle venna tempo tegelt hästi sobis ja olekski lõuni sõitnud temaga, kuid ta jäi mingi hetk midama ja rohkem ma teda ei näinud, küllap sõitis toitlustuspunktis mööda, sest nagu Raido ütles Tõnni sünnipäeval, et see hapukurk on ju nii hea.

Tegelikult võtsin toitlustuses vett ja spordijooki ja tüki leiba. See polnud just väga hea mõte, sest see ajas janule, aga joomiskohti palju polnud. Kõige parem oli laskumise peal, aga need oli liiva või mulla sees sageli 31 km/h ei julgenud neid ühe käega mitte vaadates sõita. Kusjuures kõige suurem kiirus, mida ma oma spidomeetril laskumise peal nägin oli 40,5 km/h ja ma ei vändanud.

Pärast esimest toitlustuspunkti oli aeg endale jänes leida. Ühel hetkel ma jõudsin järgi ühele paarile, kes kandsid ühte moodi riideid, mees ja naine. Ma tundsin nad kohe ära, sest ma olin nende sabas ka eelmine aasta sõitnud peale esimest toitlustuspunkti, kuid siis ma leidsin, et võrreldes minuga on nad mökud ja sõitsin eest ära. Umbes 30. km sõitsid nad tookord minust mööda ja võitsid mind vist mingi veerand tunniga. Seekord ma nii rumal ei olnud ja võtsin sappa, kui mulle ka tundus, et ma võiks ise kiiremini sõita, siis ma seda ei teinud, vaid püsisin sabas. Olin nendega koos umbes 33. või 34. km. Vahepeal olin ma natuke neist ees vahepeal täitsa sabas ja vahepeal natuke taga, aga koos.

21. kilomeetril tundsin ma esimesi väsimusmärke ja kusjuures, siis läks natuke aega kohe kehvasti. Kõigepealt tundis, et hakkan väsima, teiseks hakkas mul esimesest pudelist vesi otsa saama, aga teine pudel on joomiseks ebamugavas asendis, seega oleks neid vaja vahetada, aga tahtnud niisama seisma jääda. Kolmandaks 21,5 kilomeetril oli laskumine, mida ma vaatasin, et siit lähen täiega ja ei pidurda. Oleksin peaaegu rajalt välja pannud. See eespool mainutud paar, ehmus mu eksimuse peale kõvasti, sest ma pidurdasin järsult, libisesin veits külg ees kastemärjal murul ja tegin hirmatumast lärmi, kui kivid lendasid, rattad blokis, kiirus umbes 30 km/h, ees meetrine kukkumine kraavi, vastu puud. Neljandaks oli natukeses aja pärast jälle tõus, kus ma olin sunnitud esimest korda rattalt maha tulema ja see tegi mind tusaseks, sest olin võrreldes eelmise aastaga seda vältinud.

33. kilomeetril, kus rada ikka täitsa raskeks läheb tõusud on veidi harvemini, aga seeeest raskemad. Ütles selles eelpool mainutud paarist, kellest oli saanud kolmik, üks neidudest, et enam ei taha. Ja tal oli õigus 33. kilomeetril tuli vaimne sein ette, sest lihtsalt enam ei tahtnud, finiš oli veel võrdlemisi kaugel, sõidetud juba palju ning kuigi energiat veel oli, ei teadnud ju, kui kauaks seda jagub. Ja kuskil 34. kilomeetril ma otsustasin, et sellele seltskonnale pean ma seekord ära tegema ning otsustasin, et ma teen sellise väikese äramineku ja ühel raskemat sorti tõusul ma vajutasingi ennem tõusu lõppu kui nad veidi aeglustasid, sain sellise 20 sekundilise vahe sisse ja püüdsin eespool liikuvad inimesed kinni ning võtsin nende sappa. Lõpuni oli siis umbes 5 kilomeetrit. Kättesaadutest ma ikkagi möödusin, neid oli vast kolm ja jätkasin minekut, aga vana hea seltskond oli ka tempot tõstnud.

37. kilomeetril me jõudsime alasse, mille eest hoiatati meid ennem starti suurtest kõlaritest, et 3 km ennem lõppu on 2 km väga porist ja libedat teed ja seda see rada tõesti oli. Muda oli umbes ratta poole rehvi sügavune ja seda nii tõusudel kui laskumistel. Siis läks ikka väga raskeks. Tõuse võtsin jube kangelt, mitte enam isegi vändates vaid kehaga pedaalidele vajutades. Kuna olin üksi, siis hakkas see seltskond mulle järgi jõudma. Nende meespool oli mingi kõvem vend, sest nad teepeal rääkisid, kuidas eelmine nädal ikka Tartu maratonil oli olnud, aga kuna mees hoolitses naiste eest, siis ta ise tugevat sõitu ei teinud vaid vedas neid kogu aeg, aga edukalt. Tagatipuks oli mu ratta sadul alla vajunud (olin seda ennem starti korrigeerinud ja ju jäi kinnituskang natuke liiga lõdvalt) nii, et ma ei saanud enam vändates jalgu sirgeks. Pidama ei saanud ka jääda, sest maksu, mis maksab tahtsin seda seltskonda võita. Kui jõudsin 1 km märgini (tähistas finišini maad) vaatasin seljataha ja ma ei näinud neid enam, viimaseks kilomeetriks ja 100 meetriks mindi tagasi metsa sisse, rajaosale, mida läbiti ka peale starti, ja nad vist hakkasid ka väsima sellest porist ning metsa keerates oli kohe selline mulla ja saepuru segu pinnas, kus oli madal aga hullult raske tõus, kui oled sõitnud 39 kilomeetrit. Ja siis ma enam ei näinud. Hakkas hea tunne, ma teadsin, mis lõpuni veel jäänud ja uskusin, et nad enam mind ei püüa. Aga võta näpust, kaks tõusu ennem lõppu (viimase kilomeetril 3 suuremat ja 2 väiksemat tõusu) olid nad mul täiesti sabas. Tegin viimase ponnistuse, võtsin eelviimase tõusu nii kuidas ainult jaksasin, oksetunne tuli, ja kaks laskumist ilma pidurdamata, ühel neist oli ohtlik laskumine silt. Minema sain, viimane väike tõus oli küll maailma raskeim (30 meetrine jupp umbes sama järsk kui tuletõrjemägi Kadrinas), aga kätte nad mind enam ei saanud, iseasi, kas nad ka püüdsid, aga mina võitsin neid 10 sekundiga. Kuigi üks tädi, kelle me olime saanud viimase 5 km kätte ja seltskonna sabas püsis tuli minust 10 m ennem finišit mööda ja võitis mind 1 sekundiga.

Kusjuures mure, mis eelmine aasta oli, et ma 30 kilomeetril tahtsin katkestada, seda enam ei esinenud. See andis lõpus ka seda jõudu. See tunne küll tuli, aga see oligi siis, kui 1 km jäänud oli.Tahtejõudu oli seekord rohkem. Eelmine kord olin ma üksi ja mis sa siis ikka lolli mängid.

Aeg oli umbes 16 minutit parem kui eelmine aasta. Seda ütlen, et puhtalt kogemuste pealt tuli parem tulemus, oleks sadul olnud kõrgemal lõpus, võib olla oleks saanud veel paremini. See, et ma ei sõitnud üksi vaid leidsin jäneseid teepeal, sõin õigel ajal omi sööke, tõusud võtsin enamus rajast mõõduka, paraja tempoga ning hoidsin kiirst valdavalt 17 km/h ei tapnud mind liialt ära. Muidugi, kui välja arvata, see lõpp, mille ma enda jaoks huvitavaks tegin.

Ahjaa, kui eelmine aasta oli lõpetajatest minu selja taga 5,5%, siis see aasta umbes 11%. Seega edasiminek ka selles vallas. See aasta oli põnevam ka kui eelmine aasta, eelmine aasta oli rohkem kannatuste jada.

Muide mu spidomeeter näitab mulle, et ma sõitsin umbes 1 minut kiiremini, kui mu esialgne, mitteametlik aeg. Samas näitab spidomeeter, et maratoni, mida mina sõitsin oli 41,4 km pikk.

Vot selline lugu siis. Kindlasti jäi palju välja. Muide kõige parem hetk ei ole ainult üle finiši minek, vaid see viimane ots, kui sa juba tunned, et kohekohe.

Olge terved, näeme jälle!

PS! Huvitav need inimesed, kes seal viimase kilomeetri peale erinevatel põhjustel istusid (fotograafi, lapsed publik jne.), peksa ei karda saada? Pole midagi hullemat kui viimase kilomeetri tõusudel, kui sa enam ei taha mitte midagi kui finišisse jõuda, hüüavad nemad naerulsui: heiia heiia, jaksad küll, enam pole palju jäänud! Dumbasses, pole jah, aga kas sa tead, ui väsinud ma sellest eelnevast olen, mina ei sõitnud ainult 300m metsa sisse, tule sõida ise, vaatame, kas sa siis ka selle sama koha peal heiiatad. :P