Well it is getting more wacko with every day!

Tere taas
Üllatus, üllatus ma kirjutan viimasel ajal tihti, sest alles eile ma ju kirjutasin. Jepii.
Olen veits rõõmsameelsem kui eile, kuid midagi väga palju ei muutunud.
Eile kirjutasin, et mul on muresid seoses oma tulevikuga ja et täna oli see päev, kus pidin mingisuguse otsuse vastu võtma. Täna läksin siis Kadrina lasteaeda oma nii öelda viiamast otsust langetama, kas töötan Kadrinas või mitte. Kus see oli ikka segane laks.
Ma läksin sinna ja otsustasin siiski, et ma ei hakka Kadrinas tööle ning krjutasin vastava sisulise avalduse ning lahkusin. Sellest teatasin ka teistele. Kuid olles selle üle juurelnud 15 minti, et mis ma tegin otsustasin, et lähen tagasi ja võtan vastu mulle pakutud nädalase oote aja, kui saaksin Tartus mingeid avstuseid oma kooli ja sealse töö pakkumise kohta. Lihtsalt avastasin, et kui ma Kadrinast nii kergekäeliselt loobunud olen võib tekkida olukord, kus mul ei ole midagi. Võib juhtuda, et ma ei saa kooli ja kui oled Kadrinast loobunud, oleksin ka töötu ja see oleks juba suuremat sorti jama, pealegi ei saa ma kindel olla, et Tartus ollakse valmis mind niiviisi tööle võtma, et käin ka koolis. Otsustasin, siis tagasi minna võtsin tagasi oma avalduse ja võtsin vastu otteaja reedeni.
Seega on seis selline, et Kadrina töökohta ma veel vastu ei võtnud ja pruugi ka seda tulevikus teha, lihtsalt kindlustasin tagalat. Reedeks pean ma esiteks uurima, millal pean koolis viibima ning uurima, kas Tartu lasteaed on valmis mind võtma tööle nii, et käin ka koolis. Kui Tartu lasteaed on valmis mulle vastu tulema, siis usun, et sinna ma ka lähen. Vabandan Kaitzi ees, kes viimast osa minu tänastest seiklustest ei tea, sest ma ei söendanud Teda enam tööl segada ja lootsin, et Ta loeb seda siin. Kaitz palun vabandust!
Seega sain täna natuke seda, mida lootsin, veidi rohkem selgust oma ellu ja see on kergendav. Minu veererõhu ja südame juures andis see kohe tunda. Ühesõnaga poolproduktiivselt hea päev oli, kui ilm välja arvata.
Kusjuures olen otsustanud, et pean hakkama ennast veidi rohkem liigutama. Otsustasin, et sõidan veits rattaga, by the way oma ema rattaga, sest mu vargad ei taha mulle minu ratast enam tagasi anda (2 aastat möödas, ega enam pole mõtet oodata vist). Muudmoodi enam ei saa, ei taha rohtude peal elu lõpuni ka olla. Jalgrattaga on see jama, et mu menisk ei ole siiani terve ja teeb valu ja rattaga sõitu vist hakkab see segama, eks ma proovi üks päev, vaatan, mis saab. Kui rattaga sõita ei saa, siis ei teagi, mida teha kohe. Kui Tartusse saan, siis küll seal midagi leiab. Lihtsalt olen oma kümne kaotatud kilo tõttu entusiasmi (tõenäoliselt kirjutasin selle valesti) täis, et tahaks veel miskit ära teha, sest ma momendil tunnen, et olen jälle oma toitumise käest lasknud ja võtan juurde. Oleks tantsupidu tihedamini kui harva.
See kuradi menisk ei ole lasknud ehtiamas abiks ka käia, et saaks veits kulutamisraha. Menisk on mingi põlve see olev asi, mida on igas põlves kaks, mille ma venitasin tantsupeol esimesel ppäeval kohe ära ja viidi kiirabiga traumapunkti. Tegelt ei olnud ega ole asi nii hull kui see esmpilgul kõlab, kuid päris valus oli ja kuna rohud on otsas, siis hakkab uuesti valutama ja tuleb vist teha mingi suurem uuring põlvele, kuid seda ma momendil väga ei vaja, sest aega pole.
Tuli jälle pikk jutt, sitt jutt ja segane jutt, aga vähemalt midagi huvitavat. Ma püüan edaspidi ka veidi naljakam olla.

Olge terved! Näeme jälle!