Ja enam polegi midagi teha

Tervist
Millal see viimati oli, kui ma siia kirjutasin, vist päris ammu ja teadke, et see, mida ma kirjutan on juba teine kord seda mul teha, sest ma suutsin eelmisel korral just ennem üle riputamist kogu teksti ära kustutada. Otsustasin selle teksti siiski uuesti sisse trükkida. By the way see autosave on hunnik p*ska.
Millega ma siis vahepeal hakkama olen kah saanud? No suutsin kätte saada oma kõrghariduse, pedagoogilise kusjuures. Olles sealjuures veel eriline selle poolest, et olin Tartu Ülikoolis, kui mitte ainuke, siis üks esimesi meesterahvaid, kes lõpetas koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala, uhke asi, kas pole. Aga mis siis nüüd saab? Oi see on probleem, mis vaevab mind väga. Töö, mida tegema peaks hakkama on nii alapalgalin, kui vähegi võimalik. Selle töö eest hakkan ma palka saama kuksil 6000 ja 7000 krooni vahel. Mulle on mu eriala hakanud aastate jooksul meeldima ja küllap meeldib ka edasipidi, kuid palk on nii väike, et sellega ei saa elatud. Ok saab küll süüa ja üüri makstud ja ehk saab ka paar hilpu selga, aga see on ka kõik. Tahaks ju ka autot, millega ringi sõita. Aeg ajalt tahaks võib olla reisil käia või lihtsalt midagi lõbusat teha. Kardan, et palk saabki kuskil elu etapil otsustavaks. Samas jään enda seisukoha juurde, et küll need palgad ka tõusevad mõistlikuse tasemele.
Kadrinas käivad juba jutud, et Raido Parve läheb Kadrina lasteaeda tööle, kõik teavad seda Kadrinas. Naljakas, et kõik peale minu. Ma olen küll suusõnaliselt öelnud, et ma olen nõus Kadrinas tööle hakkama, aga ma pole kuskile alla kirjutanud. Tegelikkuses on see, et ma peaksin sellele lepingule alla kirjutama homme ja oi kui palju on neid inimesi, kes tahavad, et ma seda teeks, oi oi kui palju. Aga mida mina teha tahan? Kas keegi seda on minu käest küsinud? Või kas kedagi üldse see huvitab? Kõik tahavad, et ma hakkaks Kadrina lasteaias tööle, koliks oma vanaema korterisse mingi hetk või koliks kuskil Kadrinasse ja jääkski siia. Ma tahan kooli tagasi minna. Ma tahan magistri kraadi ja tahan saada palka juurde. Tahaks omada ka karjääri võimalust. Pole nagu nii vana ka veel, et peaks juba paikseks jääma. Jama selles, et homme tuleks justkui lepingule alla kirjutada, aga magistrisse hakatakse vastu võtma alles 6. augustil. Seega on mul nagu ajateljel väike tõrge. Aga ma lähen homme kohale ja räägin neile oma õppimis soovist. On olemas võimalus, et ma siiski jään Kadrinasse tööle, kuid käin Tartus koolis, aga see poleks just kõige parem variant. Sellisel juhul tuleks keset tööd järsku nädal aega ära olla Tartus, siis jälle kaks kuni neli nädalat tööl Kadrinas ja siis jälle koolis Tartus. Lisaks sõitmisele tuleb ju peale tööd veel õppida, sest avatud ülikoolis tuleb kodus ise rohkem ära teha, kui statsis, see lisandub edasi-tagasi sõidule, mis on niigi väsitav.
Lisaks on jama ka see, et kõik inimesed mu ümber hetkel tahavad, et ma jääks Kadrinasse elama ja tööle ning eeldavad, et seda ma ka teen. Ma julge isegi mõelda, et mis siis peaks saama, kui ma seda ei tee. Ma tõsi meeli ei julge selle peale mõelda. Osad saavad kurjaks juba, siis kui julgen mainida, et tahaks Tartusse tagasi. Kadrinas ei ole ka hetkel mu jaoks midagi. Peaaegu kõik mu sõbrad ja tuttavad on Tartus ja vaevalt neist keegi väga tagasi tuleb siia, mõni üksik, seega jääks ma Kadrinasse üksinda. Seda ma ei taha. Tartus jäi justkui mul elu pooleli, mis tahab edasi elamist, nagu teine osa.
On veel üks probleem, miks tahan Tartusse tagasi ja selle nimi on kutseaasta. Nagu ma aru saan, siis pean ma hakkama kõiki oma kutseaasta mappe, aruandeid ja vestlusi tegema Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledžis, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Ma peaks hakkama uuesti ahrjuma uute inimestega, mis minu puhul ei ole kerge, eriti inimestega, kes on pedagoogid ja peavad mmind hindama. Tartus juba inimesed tunnevad ja teavad mind ning mina tunnen ja tean neid. Ma tean, mida nad minult ootavad, kui ma kutseaasta aruandeid, mappe ja vestulusi teen ning nemad teavad, mida minult oodata ja kuidas ma tööd teen. See teeks mu kutseaasta ja iseseisva tööle hakkamise palju sujuvamaks ja kergemaks, mis tuleks kasuks kõigile, nii mulle kui ka neile, kes minuga koos töötavad ning, kelle alluvuses ma töötan.
Kõik need probleemid vaevad mind ja on juba näha, kuidas see stress mind närib, pidevalt väsinud, mõttesse vajunud, vaikne, ei taha midagi, selline ebaParvekalik. Tahaks, et midagi oleks juba selgem, teaks, millised on mu võimalused. Palju sõltub homsest, mis mulle lasteaiast öeldakse, kas mul oleks võimalik koolis käia või lubavad nad mul minna, et ma saaks Tartusse kooli minna või jään tööle praegu ja kui sisse saan, siis vaatame edasi. Peaasi, et ma ei oleks sunnitud tegema, midagi, mis mulle üldse ei meeldiks. See oleks see, et ma jään Kadrinasse tööle ja kooli ei saa minna, see oleks kõige mustem stsenaarium minu jaoks.
Tuli pikk jutt, isegi siis kui ma uuesti kirjutasin ja püüdsin lühemalt kirjutada. Tegelikult jäi palju kirja panemata, aga äkki ma teen seda millalgi lähemas tulevikus. Ma küll ei hakka lubama, millal järgmine blogi tuleb, aga loodan, et see ei ole väga kaugel. Usun isegi, et homme see võib juhtuda homme, kui olen oma elus veidi rohkem selgust saanud. Inimesed, kes midagi loodavad minu tegevustest lootku edasi, sest miski pole kadunud.

Ole terved! Näeme jälle!
Parvekas