Friday, October 19, 2007

Coca-cola on halb su hammastele, aga see maitseb kuradi hästi

Tervist

Jälle läinud nii palju aega mööda sellest, kui ma siia viimati kirjutasin. Mul oli tegelikult ammu seda plaanis taas teha, kuid te ju teate mind, minul võtab see kõik paari nädalase viivitusega aega, sõltuvalt sellest, mis see on, mida teha tarvis.
Mis ma siis vahepeal teinud ka olen?
No viimati kui siia midagi postitasin oli see artikkel, mis minust avaldati Virumaa Teatajas. Aega on edasi läinud ja vahepeal on niipalju juhtunud, et järgmises Pere ja Kodu numbris on taaskord minust kirjutatud. Seekord küll pool artiklit on minust, aga mis siis. Kui on teisigi minusuguseid, siis miks ei võiks ka neist kirjutada, ma ei ole ju ainuke. Aga muidugi äge, poleks kunagi arvanud, et ma sellisel viisil tuntust koguma peaks hakkama, aga nii see on läinud.
Mis veel? No seda, et homme (20. oktoober 2007) lähen ma maavanema vastuvõtule, kuhu ta mind kutsunud on. Miks? Mingi õpetajate värk ja kuna ma olen noor õpetaja, siis olen ka mina kutsutud. Eks näis, mis sellest trallist saab seal. Äkki on isegi huvitav.
Veel niipalju, et mind valiti vahepeal Kadrina Reformierakonna noortekogu juhatuse esimeheks. Seegi asi minu jaoks huvitav, aga sellest ei tahaks midagi eriti hetkel rääkida, sest pole jõudnud veel midagi ära teha ja ei taha ka midagi ära sõnuda, aga loodame kõige paremat.
Ülejäänud ajast olen tööl käinud. Töö on nagu töö ikka. Iga päevaga lähen aina paremaks. Või vähemalt tundub mulle nii. Lapsed kuulavad ka juba täitsa korralikult sõna, mis on päris hea. Annab mulle võimaluse näidata lastele, kui nemad ilusti sõna kuulavad, siis võin minagi veel lõbusam nendega olla.
Muidugi oli vahepeal õpetajate päev ja kooli 105. aastapäev. Mõlemad üritused olid ÄGEDAD. Õpetajate päeval oli vallavanema vastuvõtt ja seal oli küll alguses selline tunne nagu oleks 4 aastat tagasi ja olen kooli direktsioonis vaibale võetud. Kuid mida kauem ma seal olin seda mõnusamaks läks. Mind ikkagi vaadati nüüd alt üles, et ma olen oma eluga ikkagi midagi natuke teinud ja midagi saavutanud, kuigi loodan ja usun, et siin see saavutus veel ei lõppe.
Kooli aastapäev oli lausjooming ja päris fun. Sai vanu sõpru, keda polnud ammu kohanud, näha ning juttu ajada. Kahju ainult, et mõnda tonti kohal polnud. Mulle eriti meeldis see, et klassikaaslased pidid nentima, et Raido pole ikka absoluutselt muutunud viimase 3,5 aastaga. Aga mis seal ikka, 5 aasta pärast ja jälle ja siis veel võimsamalt. Ma püüan ennem seda süüa ka siis. Panin juba meeldetuletuse.
Ega praegu vist ongi kõik, muud pakilist meelde ei tule. Ma ei hakka lubama, et millal ma jälle kirjutan, aga usun, et see päev on kindlasti tulemas.

Aitäh jätkuvalt lugemast!

PS! Joel, sa näed välja nagu kõrvadega peenis!

1 Comments:

Anonymous Anonymous said...

Thanks, Raido! :D

8:16 AM  

Post a Comment

<< Home