Saturday, September 25, 2010

Kõrvemaa rattamaraton 2010

Tervist

Kuna eelmisel aastal jäi mul kirjutama oma muljed maratonist, teen seda täna, kui olen läbinud juba teise Kõrvemaa rattamaratoni.
Teadmiseks, et maraton on 40 km pikk.
Esiteks treeningust, kui seda nii üldse nimetada saab. Suvel juulis proovisin paar korda rattaga sõitmas käia, kuid isegi kell kaheksa õhtul oli see palavuse tõttu minusuguse jaoks tappev. Juuli lõpus kui olid esimesed märgi, et õhtuti kannatab juba midagi teha juhtus mul nii, et ühel sõidul purunes mu jalgrattal tagumiste hammasrataste kõige väiksemal hammasrattal üks hammas. Kuna vahendeid polnud seisis selle parandamine. Esiteks seepärast, et pidin rattaga poodi minema hammasratast vahetama. Soovitati mulle hoopis, et ma võtaks tagmuise ratta rattalt alt ära ja läheks sellega poodi, ning las vahetavad hammasratta nii ära. Mõeldud tehtud, ainult, et kas ma oskan esimese hooga ratast alt ära saada? Eriti tagumist. No pusisin, mis ma pusisin, ära ratta alt sain, hammasrattad ka vahetatud, kuid kui ma ratta alla tagasi panin tundus mulle, et see rämedalt jõnksub all, nagu oleks kaheksas ja ma ei julgenud nii sõita. Tegelikult oli rattal võib olla millimeetrine jõnks ja tuli välja, et enamus ratastel see jõnks suurem ja saadakse veel pareminigi sõidetud.
Kui ratas lõpuks korras oli ka juba augusti lõpp ning ma olin maratoni mõtted maha matnud. Kuid saades ikkagi lõpuks innustust, ei tea kust, otsustasin, et lähen, saagu, mis saab ning tegin kaks ja pool nädalat üle päeva midagi füüsilist, trenni mõttes. Teadsin, et mu suurim probleem on vastupidamine.
Täna siis jõudiski kätte, see saatuslik päev kui asusin starti. Ennem starti kaks tundi mõtlesin ma aina sellest, et miks ma üldse ronin sinna, kas ma ei mäleta, kuidas ma eelmine aasta nii kudenud olin 10 km ennem lõppu. Aga ausalt öeldes ei mäletanud küll.
Olin eelmisel päeval endale plaani valmis pannud. Rajale võtan taskuräti, kindad, soolapähkleid, pool Geisha šokolaadi ja vett. Toitlustuspunktides joon ainult vett ja spordijooki. Ennem starti söön kaks banaani ja joon energjajooki, rajal muretsen endale hiljemalt 15. km jänese. Isegi see oli enam vähem paigas, et oma kaasa võetud söögipoolist ma ennem ei tarvita, kui 15. km.
Start käis ära siis seal oli suur hulk inimesi raja peal kõrvuti ja ega minti hoogu arendada ei saanud. Kuid esimene kilomeeter tegi rivi natuke pikemaks ja hõredamaks ning sain enda seatud 17 km/h piirangut pidama hakata. Üllataval kombel oli mul esimesed 10 km pea kogu aeg jänes olemas erinevate inimeste suhtes, ühe tempo sobis tõusul, teise oma siledal. Pean ütlema, et tõusud olid mul vägagi aeglased alguses, kuid rajajupid, mis asusid siledal või tugevemal pinnal oli minu leib, sest need meenutavad kõige rohkem Neeruti metsavaheteid, mis olid minu harjutusalaks. Samas sobisid mulle hästi laskumised, sest enamusest, keda ma rajal nägin, neist veeres minu ratas paremini, andis ka hea võimaluse mitte liialt palju energiat kulutada.
5 km ennem esimest toitlustpunkti sain ma pikalt sõita atv ja ühe tüübi selja taga, kes pärast osutus üheks tüübiks, kelle kohta Aet ütles, et too käis Rennati sünnipäeval. Mulle selle venna tempo tegelt hästi sobis ja olekski lõuni sõitnud temaga, kuid ta jäi mingi hetk midama ja rohkem ma teda ei näinud, küllap sõitis toitlustuspunktis mööda, sest nagu Raido ütles Tõnni sünnipäeval, et see hapukurk on ju nii hea.
Tegelikult võtsin toitlustuses vett ja spordijooki ja tüki leiba. See polnud just väga hea mõte, sest see ajas janule, aga joomiskohti palju polnud. Kõige parem oli laskumise peal, aga need oli liiva või mulla sees sageli 31 km/h ei julgenud neid ühe käega mitte vaadates sõita. Kusjuures kõige suurem kiirus, mida ma oma spidomeetril laskumise peal nägin oli 40,5 km/h ja ma ei vändanud.
Pärast esimest toitlustuspunkti oli aeg endale jänes leida. Ühel hetkel ma jõudsin järgi ühele paarile, kes kandsid ühte moodi riideid, mees ja naine. Ma tundsin nad kohe ära, sest ma olin nende sabas ka eelmine aasta sõitnud peale esimest toitlustuspunkti, kuid siis ma leidsin, et võrreldes minuga on nad mökud ja sõitsin eest ära. Umbes 30. km sõitsid nad tookord minust mööda ja võitsid mind vist mingi veerand tunniga. Seekord ma nii rumal ei olnud ja võtsin sappa, kui mulle ka tundus, et ma võiks ise kiiremini sõita, siis ma seda ei teinud, vaid püsisin sabas. Olin nendega koos umbes 33. või 34. km. Vahepeal olin ma natuke neist ees vahepeal täitsa sabas ja vahepeal natuke taga, aga koos.
21. kilomeetril tundsin ma esimesi väsimusmärke ja kusjuures, siis läks natuke aega kohe kehvasti. Kõigepealt tundis, et hakkan väsima, teiseks hakkas mul esimesest pudelist vesi otsa saama, aga teine pudel on joomiseks ebamugavas asendis, seega oleks neid vaja vahetada, aga tahtnud niisama seisma jääda. Kolmandaks 21,5 kilomeetril oli laskumine, mida ma vaatasin, et siit lähen täiega ja ei pidurda. Oleksin peaaegu rajalt välja pannud. See eespool mainutud paar, ehmus mu eksimuse peale kõvasti, sest ma pidurdasin järsult, libisesin veits külg ees kastemärjal murul ja tegin hirmatumast lärmi, kui kivid lendasid, rattad blokis, kiirus umbes 30 km/h, ees meetrine kukkumine kraavi, vastu puud. Neljandaks oli natukeses aja pärast jälle tõus, kus ma olin sunnitud esimest korda rattalt maha tulema ja see tegi mind tusaseks, sest olin võrreldes eelmise aastaga seda vältinud.
33. kilomeetril, kus rada ikka täitsa raskeks läheb tõusud on veidi harvemini, aga seeeest raskemad. Ütles selles eelpool mainutud paarist, kellest oli saanud kolmik, üks neidudest, et enam ei taha. Ja tal oli õigus 33. kilomeetril tuli vaimne sein ette, sest lihtsalt enam ei tahtnud, finiš oli veel võrdlemisi kaugel, sõidetud juba palju ning kuigi energiat veel oli, ei teadnud ju, kui kauaks seda jagub. Ja kuskil 34. kilomeetril ma otsustasin, et sellele seltskonnale pean ma seekord ära tegema ning otsustasin, et ma teen sellise väikese äramineku ja ühel raskemat sorti tõusul ma vajutasingi ennem tõusu lõppu kui nad veidi aeglustasid, sain sellise 20 sekundilise vahe sisse ja püüdsin eespool liikuvad inimesed kinni ning võtsin nende sappa. Lõpuni oli siis umbes 5 kilomeetrit. Kättesaadutest ma ikkagi möödusin, neid oli vast kolm ja jätkasin minekut, aga vana hea seltskond oli ka tempot tõstnud.
37. kilomeetril me jõudsime alasse, mille eest hoiatati meid ennem starti suurtest kõlaritest, et 3 km ennem lõppu on 2 km väga porist ja libedat teed ja seda see rada tõesti oli. Muda oli umbes ratta poole rehvi sügavune ja seda nii tõusudel kui laskumistel. Siis läks ikka väga raskeks. Tõuse võtsin jube kangelt, mitte enam isegi vändates vaid kehaga pedaalidele vajutades. Kuna olin üksi, siis hakkas see seltskond mulle järgi jõudma. Nende meespool oli mingi kõvem vend, sest nad teepeal rääkisid, kuidas eelmine nädal ikka Tartu maratonil oli olnud, aga kuna mees hoolitses naiste eest, siis ta ise tugevat sõitu ei teinud vaid vedas neid kogu aeg, aga edukalt. Tagatipuks oli mu ratta sadul alla vajunud (olin seda ennem starti korrigeerinud ja ju jäi kinnituskang natuke liiga lõdvalt) nii, et ma ei saanud enam vändates jalgu sirgeks. Pidama ei saanud ka jääda, sest maksu, mis maksab tahtsin seda seltskonda võita. Kui jõudsin 1 km märgini (tähistas finišini maad) vaatasin seljataha ja ma ei näinud neid enam, viimaseks kilomeetriks ja 100 meetriks mindi tagasi metsa sisse, rajaosale, mida läbiti ka peale starti, ja nad vist hakkasid ka väsima sellest porist ning metsa keerates oli kohe selline mulla ja saepuru segu pinnas, kus oli madal aga hullult raske tõus, kui oled sõitnud 39 kilomeetrit. Ja siis ma enam ei näinud. Hakkas hea tunne, ma teadsin, mis lõpuni veel jäänud ja uskusin, et nad enam mind ei püüa. Aga võta näpust, kaks tõusu ennem lõppu (viimase kilomeetril 3 suuremat ja 2 väiksemat tõusu) olid nad mul täiesti sabas. Tegin viimase ponnistuse, võtsin eelviimase tõusu nii kuidas ainult jaksasin, oksetunne tuli, ja kaks laskumist ilma pidurdamata, ühel neist oli ohtlik laskumine silt. Minema sain, viimane väike tõus oli küll maailma raskeim (30 meetrine jupp umbes sama järsk kui tuletõrjemägi Kadrinas), aga kätte nad mind enam ei saanud, iseasi, kas nad ka püüdsid, aga mina võitsin neid 10 sekundiga. Kuigi üks tädi, kelle me olime saanud viimase 5 km kätte ja seltskonna sabas püsis tuli minust 10 m ennem finišit mööda ja võitis mind 1 sekundiga.
Kusjuures mure, mis eelmine aasta oli, et ma 30 kilomeetril tahtsin katkestada, seda enam ei esinenud. See andis lõpus ka seda jõudu. See tunne küll tuli, aga see oligi siis, kui 1 km jäänud oli.Tahtejõudu oli seekord rohkem. Eelmine kord olin ma üksi ja mis sa siis ikka lolli mängid.
Aeg oli umbes 16 minutit parem kui eelmine aasta. Seda ütlen, et puhtalt kogemuste pealt tuli parem tulemus, oleks sadul olnud kõrgemal lõpus, võib olla oleks saanud veel paremini. See, et ma ei sõitnud üksi vaid leidsin jäneseid teepeal, sõin õigel ajal omi sööke, tõusud võtsin enamus rajast mõõduka, paraja tempoga ning hoidsin kiirst valdavalt 17 km/h ei tapnud mind liialt ära. Muidugi, kui välja arvata, see lõpp, mille ma enda jaoks huvitavaks tegin.
Ahjaa, kui eelmine aasta oli lõpetajatest minu selja taga 5,5%, siis see aasta umbes 11%. Seega edasiminek ka selles vallas. See aasta oli põnevam ka kui eelmine aasta, eelmine aasta oli rohkem kannatuste jada.
Muide mu spidomeeter näitab mulle, et ma sõitsin umbes 1 minut kiiremini, kui mu esialgne, mitteametlik aeg. Samas näitab spidomeeter, et maratoni, mida mina sõitsin oli 41,4 km pikk.
Vot selline lugu siis. Kindlasti jäi palju välja. Muide kõige parem hetk ei ole ainult üle finiši minek, vaid see viimane ots, kui sa juba tunned, et kohekohe.

Olge terved, näeme jälle!

PS! Huvitav need inimesed, kes seal viimase kilomeetri peale erinevatel põhjustel istusid (fotograafi, lapsed publik jne.), peksa ei karda saada? Pole midagi hullemat kui viimase kilomeetri tõusudel, kui sa enam ei taha mitte midagi kui finišisse jõuda, hüüavad nemad naerulsui: heiia heiia, jaksad küll, enam pole palju jäänud! Dumbasses, pole jah, aga kas sa tead, ui väsinud ma sellest eelnevast olen, mina ei sõitnud ainult 300m metsa sisse, tule sõida ise, vaatame, kas sa siis ka selle sama koha peal heiiatad. :P

Thursday, February 25, 2010

Parvekas tunnustatud


Tervist
Pole ammu kirjutanud, aga nüüd leidsin midagi, millest taaskord rääkida.
Eile toimus Kadrina Rahvamajas Kadrina valla Vabariigi Aastapäeva kontsert. Seal olid esinemised, nägi kena rahvatantsu, huvitavat etendust, mille nimi oli vist "Aken", olles näinud võrdlemisi palju kooliteatrit, siis ütleks, et idee oli hea, teostus samuti hea, näitlejad üllatavalt head. Ainult, mis ütleks oleks, et oleks võinud iga rolli jaoks eraldi noort kasutada, aga samas ma ei tea kui suur neil trupp oli, teine, mis oli veidi naljakas oli see, et üks neiu tegi kõige pealt vene vanamemme rolli ja minu meelest ei saanud ülejäänud rollides enam vene aktsendist lahti. Ajas mõnusalt muigele, see kuidagi isegi sobis sinna. Kuigi ma nimesid ei tea, siis minu arvates üks noor brünett tütarlaps tegi väga hea näitlejatöö. Lisaks laulis ansambel Indigolapsed. Põhjus, miks ma ei kuula vikerraadiot, eriti peale üheksat: "Ma jään magama!" Muusika oli kuidagi uimastav, aga ilus, sobis päeva.
Lisaks sellele tunnustati seal tublisidi Kadrina inimesi, tegevusklubisid jne. Ühena tunnustuse osast oli Kadrina haridusstipendium. Sellel aastal anti seda kolmele Kadrina tudengile ja üks neist olin mina (Liskas Karl ja Liis). Nüüd ma jõuan oma pealkirjani.
Kui tavaliselt (viimased 6 aastat) on tunnustus või tähelepanu minule langenud seetõttu, et ma töötan lasteaias. See ei ole halb, kuid olgem ausad, see on seepärast, et ma olen meesterahvas. Ma ei ole pidanud muud tegema, lihtsalt meesterahvas olema. Ma pole pidanud olema eriti hea lasteaia õpetaja või midagi sellist, lihtsalt õppima ja töötama konkreetsel erialal. Siis nüüd sain ma tunnustus millegi eest, mille ma ise olen välja teeninud.
Ma olen magistrant, kirjutan lõputööd ja kõike nii hästi kui vähegi oskan (seda pole just palju) ja nüüd tunnustati mind selle eest, mitte enam selle järgi, mis on minu sünnitunnistusel SOO lahtris kirjas. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib see ka, aga eilne stipendium oli tunnustus minu pingutustele, meesterahvaks olemises ei ole mul just väga palju vaja pingutada. Ja just see, et selle tunnustuse saamiseks pidin pingutama ja seda pingutust tunnustati, teeb tunde nii mõnusaks. Selline tunnustus võtab südame alt soojaks. Arvestades, mis seisus paistis minu haridustee olema 10 aastat tagasi. Ma arvan, et paljud õpetajad võivad mu üle uhked olla, just need, kes uskusid, et küll Raido sellest jobutamisest üle saab ja teeb oma eluga midagi. Ja nii see on läinud. Ma väga tänaks neid õpetajaid, kuigi nad seda mulle ei öelnud, usun, et neid siiski oli, kes uskusid. Ma küll ei ole saanud lollitamisest üle, aga ma oskan seda vajadusel välja lülitada.
Eile jäi mul üks seltskond inimesi tegelikult tänamata. Ma tänasin Kadrina valda ja hariduskomisjoni, õpetajaid ja kõiki, kes mind aidanud on, siis üks jäi välja toomata. See on Kadrina lasteaed. Ilma lasteaia mõistva suhtumiseta ei oleks ma pooltki nii kaugel. Nemad ei ole kordagi keelanud õppida ega seda minu jaoks raskemaks teinud. Pigem isegi vastupidi, kooliga seotud murede lahendamiseks on mulle isegi vastu tuldud. Seega tänaks Sipsiku pere.
Kindlasti tänaks Aeti ka, aga ma usun, et kõik inimesed mõistavad seda niigi. Tema on nagu minu distsiplinaaltöötaja, kes vaatab, et kõik saaks õige aegselt tehtud ja sunniks väsimuse hetkel kooli minema või tööd tegema.

Momendil rohkemat polegi vist. Taaskord loodan, et minu sissekanded ikka tihenevad.

Olge terved, näeme jälle!

Tuesday, September 22, 2009

Let`s ride

Tere sõbrad

Kirjutan Teile taaskord. Ma kohe pikalt mõtlesin, et mida ma kirjutaks. Jama on selles, et laias laastus ei toimu minu elus midagi põnevat ja ma ei teagi, et kas lihtsalt midagi välja mõelda või kirjutada midagi kohe nagu päriselt. Eks ma kirjuta siis niisama.

Tegelikult on see nädal mis täna algas küllaltki põnev, sest see nädal on mul palju plaanis.

Esiteks on see, et kolmapäeva õhtul sõidan Tartusse, et alustada oma teise ja loodetavasti viimase aastaga magistri kraadi omandamisel. Neljapäeval ja reedel olen kooli, kool kestab küll ka veel laupäeval ja pühapäeval, kuid nendel päevadel toimuvatele õpitoimingutele ma ei lähe. Põhjus väga lihtne. Laupäeval on toimumas Kõrvemaa rattamaraton, kus ma osalen. Seetõttu sõidan ma Tartus koju tagasi reede õhtul, et ennast valmis panna. Lisaks tuleb mul sel nädalal käia korra Kadrina Keskkooli 1. A klassi vaatamas. Tegelikult on see tänaseks küll tehtud, kuid ära mainimist väärib ikka. Pean seda lisaks tänasele veel kolm korda tegema. Muidugi käib kõige selle juurde ka tööl käimine.

Kahtlemata on selle nädala tippsündmus rattamaraton. Ma olen päris põnevil juba, loodan ainult, et ilm oleks normaljonks, vihma käes ei tahaks sõita. 38 km maastikul, see on täispikk variant. Caspar Austa sõitis eelmine aasta selle läbi 1 tund ja 5 minutit kui ma ei eksi. Ma teen enda eesmärgiks 2 tundi ja 30 minutit kuni kolm tundi, sinna vahemikku ma loodan mahtuda, aga ma rada ei tea ja seega on ennustus tehtud puhtalt distantsi (38 km) ja Caspar Austa aja pealt. Olen ka kohaliselt teinud eesmärgi, et vähemalt eelviimane pean olema. Ma vaatasin pühapäeval seda Tartu rattamaratoni telekast ja siis jõudis mulle kohale, et kuna ma esimest korda maratoni sõidan ja kogemus puudub ning tänu ilmadele ei ole saanud korralikult trenni teha nagu oleksin tahtnud, MA VÕIN VÄGA VABALT VIIMASEKS JÄÄDA. Seda ma aga ei taha, seega on kohaline eesmärk vähemalt eelviimane, kõik üle selle on juba hea. Paljud arvavad, et ma olen kuskil pooltest veidi taga pool, aga keskel kuskil, sest sellistel sõitudel käib palju neid ilmavaatlejaid. Ainuke mure on, et kui sajab, siis kõik kütavad hooga, et kiirelt lõpuni jõuda. Olen maratoni tarbeks oma ratast ka tuuninud. Panin teise pudelihoidja (koos pudeliga) ning sarved, et oleks parem tõususid sõita, kui sadulast püsti tõusta.

Üldiselt on plaan sõita kuni toitlustuspunktini rahulikult, see on kuskil poole maa peal, ning peale seda võtta hoogu nii üles, et jaksab lõpus veel viimased 4 – 5 km täiega sõita, siis ei tohiks ka viimaseks jääda.

Praeguseks kõik. Jääge siis maratoni muljeid ootama või ootama põhjendust, miks ma ikkagi viimasel minutil vedelaks lõin.


PS! Need, kes nüüd lugesid terve aeg, et millal ma RJ-st kirjutan, siis temast pole suurt kirjutada, tema elurütm on lihtne: sööb, magab, situb, nutab, sööb, situb, nutab, magab, nutab, sööb, magab, situb .... . Vahepeale naerab ka kas lambi, seinakella või issi mingu ülikõva killu peale.

Thursday, August 06, 2009

I want to ride my bike

Tervist

Pole ammu käinud, agajällegi on kord. Põhjuseks on nimelt see, et ma ostsin endale heade inimeste sünnipäevaks kingitud raha eest endale jalgratta. Sooviksin kõiki kogumisfondist osa võtnuid tänada.
Sõitsin rattaga esimest korda 8 km ja mõtlesin seda, et enese motiveerimiseks rattaga sõitmaks, hakkan treenima ennast selleks, et sõita Tartu rattamaratonil lühikese distantsi 40 km.
Praeguseks ei ole küll palju treeningkilomeetreid kogunenud ning needgi kõik maanteel. Aga siiski. Treeningkilomeetreid peaks kogunenud olema umbes 58. Neist enamuse sõitsin ma eile, 30 km. Sõitsin Lasilasse ja tagasi, see võttis ajaliselt ainult 1h 15m. Arvasin, et ei jaksa, aga jaksasin ja ei olnudki kuigi raske, seega ei tohiks 40 km maanteel keeruline olla. Aga kuna maratonil on 40 km maastikul suure osaga, siis arvan, et tuleks maanteel vähemalt 50 km ära sõita ja seda kiiremini kui 2 tundi 30 minutit. Kui seda suudan panen ennast kirja ja hakkan asja veel tõsisemalt võtma (ma loodan). Aega on mul selleks 28. august, sest sinnamaani on maratonile registreerumine kõige odavam.
Mõtlesin, et ühel päeval peaks minema neerutisse sõitma, see oleks rokem selle moodi, mis seal maratonil toimub. Mõtlesin, et ring võiks olla Neeruti mõisa teeotsani, sealt keeran paremale neerutisse ja kui ma ei eksi, siis sealt läbi metsa peaks ma läbi sõites (järvede äärest ja muuseumi juurest) välja jõudma sinna teeotsani, kuskohast Tartust tulles Kadrinasse keerad (ei taha üle veadukti tulla). See peaks olema selline esimene arusaam, et kas ma jaksan ka raskemal maastikul sõita kui teede peal, kus tee on siiski küllaltki tasane.
Ma tean, et paljud juba praegu mõtlevad ja neid inimesi tuleb juurde kogu aeg, et Parve on lolliks läinud ja naeravad või mõtlevad, et see on esimene eufooria ja küll läheb üle aga ma ise ei usu, sest ma olen juba koolist saadik tahtnud Tartu suusamaratoni sõita ja seda ma tahan siiani, kuid mõistan, et see võtab aega ja 2010 ma seda ei tee, vähemalt mitte pikka varianti. Seega on kõik see selleks, et ma kunagi saaks täita oma väikese unistuse ja loodan, et kui ma tubli olen siis juhtub see kõige varem 2012 ja hiljemalt 2014.
Kui kellelgi on huvitavaid treeningideid, siis võib neid jagada. Teretulnud on ka need, kes mõtlevad, et võivad minuga vahel koos rattaga sõita võid mõnda muud treeningut proovida.
Ma küll ei ütle, et ma siin iga päev teen mingit julma trenni. Ma ülteme laias laastus üle päeva sõidan hetkel rattaga (mõnel päeval tahaks kaks päeva järjest, aga perse hakkab valutama, soovitati osta ratturi püksid). Joel ära mõtle midagi.
Vot selline elu on vahepeal käinud. Muide Aetil tulid haiglas poolteist tundi tagasi veed ära nii, et hakkab pihta. Eks näis, mis elust ja minu "julmast" trennist saab, kui RJ koju tuleb.

Lugemiseni

Thursday, January 29, 2009

Ülla ülla

Ma ei ole üle aasta siia kirjtuanud. Jube häbi on, ausalt ka. Ma teen kohe kiirkokkuvõtte oma elust. Töötan siiani Kadrina lasteaias Sipsik, omandan Tartu Ülikoolis koolieelse lasteasutuse õpetaja erialal magistrikraadi, tantsin Tarvanpääs (te ei taha teada), remondin korterit, mis ei taha kuidagi valmis saada, aga ütleme nii, et asjad liiguvad. See on laias laastus enamus, mis minu elus toimub üht teist on veel, aga arvan, et need tegemised ei ole midagi, mida blogis avaldada. Kuna olen hetkel tööl, siis rohkem ei kirjuta.

Kõik, kes seda lugenud on võiks teada anda, sest ma olen küllaltki veendunud, et ma olen ainukeseks jäänud.

Olge terved, näeme jälle!

Friday, October 19, 2007

Coca-cola on halb su hammastele, aga see maitseb kuradi hästi

Tervist

Jälle läinud nii palju aega mööda sellest, kui ma siia viimati kirjutasin. Mul oli tegelikult ammu seda plaanis taas teha, kuid te ju teate mind, minul võtab see kõik paari nädalase viivitusega aega, sõltuvalt sellest, mis see on, mida teha tarvis.
Mis ma siis vahepeal teinud ka olen?
No viimati kui siia midagi postitasin oli see artikkel, mis minust avaldati Virumaa Teatajas. Aega on edasi läinud ja vahepeal on niipalju juhtunud, et järgmises Pere ja Kodu numbris on taaskord minust kirjutatud. Seekord küll pool artiklit on minust, aga mis siis. Kui on teisigi minusuguseid, siis miks ei võiks ka neist kirjutada, ma ei ole ju ainuke. Aga muidugi äge, poleks kunagi arvanud, et ma sellisel viisil tuntust koguma peaks hakkama, aga nii see on läinud.
Mis veel? No seda, et homme (20. oktoober 2007) lähen ma maavanema vastuvõtule, kuhu ta mind kutsunud on. Miks? Mingi õpetajate värk ja kuna ma olen noor õpetaja, siis olen ka mina kutsutud. Eks näis, mis sellest trallist saab seal. Äkki on isegi huvitav.
Veel niipalju, et mind valiti vahepeal Kadrina Reformierakonna noortekogu juhatuse esimeheks. Seegi asi minu jaoks huvitav, aga sellest ei tahaks midagi eriti hetkel rääkida, sest pole jõudnud veel midagi ära teha ja ei taha ka midagi ära sõnuda, aga loodame kõige paremat.
Ülejäänud ajast olen tööl käinud. Töö on nagu töö ikka. Iga päevaga lähen aina paremaks. Või vähemalt tundub mulle nii. Lapsed kuulavad ka juba täitsa korralikult sõna, mis on päris hea. Annab mulle võimaluse näidata lastele, kui nemad ilusti sõna kuulavad, siis võin minagi veel lõbusam nendega olla.
Muidugi oli vahepeal õpetajate päev ja kooli 105. aastapäev. Mõlemad üritused olid ÄGEDAD. Õpetajate päeval oli vallavanema vastuvõtt ja seal oli küll alguses selline tunne nagu oleks 4 aastat tagasi ja olen kooli direktsioonis vaibale võetud. Kuid mida kauem ma seal olin seda mõnusamaks läks. Mind ikkagi vaadati nüüd alt üles, et ma olen oma eluga ikkagi midagi natuke teinud ja midagi saavutanud, kuigi loodan ja usun, et siin see saavutus veel ei lõppe.
Kooli aastapäev oli lausjooming ja päris fun. Sai vanu sõpru, keda polnud ammu kohanud, näha ning juttu ajada. Kahju ainult, et mõnda tonti kohal polnud. Mulle eriti meeldis see, et klassikaaslased pidid nentima, et Raido pole ikka absoluutselt muutunud viimase 3,5 aastaga. Aga mis seal ikka, 5 aasta pärast ja jälle ja siis veel võimsamalt. Ma püüan ennem seda süüa ka siis. Panin juba meeldetuletuse.
Ega praegu vist ongi kõik, muud pakilist meelde ei tule. Ma ei hakka lubama, et millal ma jälle kirjutan, aga usun, et see päev on kindlasti tulemas.

Aitäh jätkuvalt lugemast!

PS! Joel, sa näed välja nagu kõrvadega peenis!

Wednesday, September 05, 2007

Kõik lasteaiaüpetajad polegi naised

Kadrina noormees Raido Parve on ringiga jõudnud tagasi sinna, kus ta kunagi teiste lastega mängis ja pättust tegi. Toona ei osanud ilmselt keegi arvata, et kokaametist unistavast pisikesest poisist saab lasteaiaõpetaja.
Üle 15 aasta tagasi oli Raido Parve see poiss, kes läks Kadrina lasteaeda Sipsik, kus ta teiste lastega mängis.
Nüüd, kui ta 13. augustil sinna tööle asus, tundus talle algul, et jälle kästakse tal enne sööki käsi pesta ja lõunal magada.
Kuid ajad on muutunud - nüüd on Raido Parve see, kes saadab teisi tudule ja hoiab asjad kontrolli all.
Veidi üle kolme aasta tagasi läks Parve oma pabereid Tartu ülikooli viima, teadmata, mida ta täpselt õppida tahab.
Peast käisid läbi mõtted õpetajaametist, kuid gümnaasiumi kasuks ta otsustada ei tahtnud, põhikooli lapsed on sellised nagu nad on - neist, arvas ta, ei käiks jõud lihtsalt üle. Siis leidis noormees nimekirjast koolieelse lasteasutuste õpetaja eriala.
“Ega mul ettekujutust polnud, mida see amet endast kujutab, aga mõtlesin, et annan dokumendid sisse. Nagunii kooli ei saa,” meenutas lasteaiaõpetaja Parve. Temale endalegi üllatuseks sai ta katsetel maksimumpunktid ja vestlusel toonitati, et ta on ju meesterahvas. Öeldu mõtte tabas noormees alles ülikooli minnes - tema teada pole ei enne ega pärast teda ükski meesterahvas seda eriala valinud.
Ebamugav tähelepanu?
Ebamugavustunnet naiste seltskonnas adus noor meestudeng vaid korra. Tegelikult talle selline tähelepanu täitsa meeldis.
“Olin konkurentsitult kõige erilisem inimene loengutes ja erialal, kursusekaaslased võtsid mind ka hästi vastu,” rääkis Parve, kelle erialavalik ei meeldinud ühele õppejõule, kes tema käest esimesel kursusel küsis, kui kaua ta seda nalja teeb. Tögamist ja tänitamist jätkas too pedagoog hiljemgi, kuigi otse ei öelnud noormehele midagi.
Ka lastele tundub, et midagi on valesti, kui naisõpetaja asemel seisab nende ees meesterahvas.
“Lapsed vaatavad kaks päeva imelikult, siis harjuvad ära. Minult on küsitud, et millal ma ära lähen, ning öeldud, et mehed ei oska muinasjuttu lugeda,” pajatas pisikeste sõber Raido Parve, kes praktika ajal Tartus kuulis ühe väikese tüdruku käest ka kolm imekaunist sõna. Nii kaunist, et praktikant ise selle peale päris ära ehmatas, õnneks järgmine noor austaja piirdus vaid lausega “sa oled armas”.
Ülikoolist on värskel kõrgharidusega noorel head mälestused, kuigi vahel ta igatses mõnd omasoost kaaslast, kellega oleks saanud Pirole istuma minna. Kõigil on paremaid ja halvemaid aegu, nii käisid koolieelse lasteasutuste õpetaja eriala valinud ainukesel meesterahval vahel peast läbi mõtted, et peaks asja pooleli jätma. Mõõnale järgneb tõus, ja Parvel oli hea meel, kui teisel kursusel tuli esimene praktika ja nad lõpuks ka lastega kokku puutusid. Oma tuleviku kohta ei tea noormees veel midagi öelda, lapsi tahab ta kindlasti, kuid arvu öelda ei julge.
Lapsikus on plussiks
Kadrina kooli päevilt on Raido Parve teistele meelde jäänud õpilasena, keda võis lapsikuse tõttu kuulda ka koridori teise otsa.
Kuigi nüüdseks oskab kõrgharidusega noor seda lapsikuse nuppu sisse-välja vajutada, tuleb lapsemeelsus tema töö juures talle kindlasti kasuks.
Oma tollast käitumist peab Parve praegu suureks plussiks: “Lapsikus tuleb kasuks, kui töötan viieaastastega. Ma ei näe neis lapsi, nad ei ole väikesed pätakad, keda tuleb kussu-nunnutada. Suhtun neisse kui omavanustesse - võtan neid endaga võrdselt. Samuti ei aja ma neile mingit loba päkapikkudest ja hambahaldjatest, mõnd asja ehk ainult natukene ilustan.”
Sama soo tõttu kuulavad väikesed pätipoisid Parve sõnul teda rohkemgi kui naiskolleege. Ta oleks nagu üks nende poisikeste seast.
Töös tuleb loomulikult ette laste peale vihastamistki. Õnneks on aga värskel lasteaiaõpetajal hobuse kannatlikkus, pealegi pole ta veel kohanud last, kes suudaks ta endast täiesti välja viia.
Viieaastased püüavad vahel ka veidi valetada, rääkides näiteks, et ema lubas neil kindlasti nn toariietes välja mängima minna. Selliste pisivalede õnge nende õpetaja ei lähe.
Kes teab, võib-olla on tal veel enda noorus liigagi hästi meeles, mistõttu näeb laste vigurid läbi.
Töö kodukohas
Hommikul läheb õpetaja Parve tööle hea meelega ning kojugi jõuab nii, et väsimust pole tunda. Praegu on ta lubanud Sipsiku viieaastaste lasterühmaga olla nende kooliminekuni. Selleks annab noormees endast parima. Töökollektiiv meeldib talle samuti. Naiste juttude vahele meesterahvas ennast ei sega ja ebamugavalt end ei tunne.
“Ainus, mis mind häirib, on kiri vetsu uksel: “Naised, uks käib ka lukku!”,” ütles Parve naerdes.
Noormees tööd ise otsima ei pidanudki. Jutud, et ta Kadrina lasteaeda tööle läheb, käisid juba enne, kui ta oli sellega nõustunud või millelegi alla kirjutanud. Sellised külajutud küll veidi pahandasid, kuid kutse oli teretulnud.
Kuid Raido Parve ei eita, et ta oleks hea meelega võinud ka Tartusse jääda. Seal aga ei leidunud sobivat kohta ning muretsema oleks pidanud hakkama veel elukoha, arvete ja toidu pärast. Nii on noormees oma tööga Kadrinas vägagi rahul. Pärast keskkooli tekkis noorukil soov Tallinnasse minna, kuid kui endises Dorpatis sai veedetud kuu, siis pealinn teda enam ei meelitanud.
“Tartu on igal juhul minu jaoks parem kui Tallinn, Tartus on Tartu vaim,” igatses Raido Parve veidi tagasi oma ülikooliaegu ja -elu.
“Ma veel natukene kõhklen enda oskustes,” tunnistas lasteaiaõpetaja, kes sooviks endale veidi rohkem enesekindlust. Ühtlasi avaldas ta lootust, et ehk tuleb see aastatega. Praegu on noor mees, kes kolm aastat tagasi Tartusse kõrgharidust omandama läks, õnnelik ja rahul sellega, kes ta on ning kus ta viibib.