And I'll have my vengeance! In this life or the next!

Tervist kallid lugejad, kuigi ma pakun, et teid on umbes viie ringis. Taas kaks päeva möödas, krt ma pean selle kätte võtma ükskord, aga no kuidagi ei saa ja nüüd ei kirjuta ma ka kaks päeva. Seekord ei ole plaanitud unustada ega midagi sellist. Ma nimelt alustan oma suvist tööteekonda. Ega ma tegelikult väga ei tahaks minna sinna, aga ma loodan vähemalt sellele, et saan enam vähem normaalset raha, vaja siiski ju arvuti osta ja härra võitsin ainult 1000 krooni tahab oma võlga ju ka tagasi, seega peab teenima natuke ja siis saab kõik selle aetud nagu tarvis oleks. Aga, mida ma olen teinud kaks päeva?
Eile ehk laupäeval käisin ma korra Tartus ja mitte niisams ringi vahtimas, sest seda linna ma juba olen näinud oma jagu, aga käisin Eesti korvpalli meistrovõistluste kuuendat finaalmängu vaatamas, Rock võitis, aga jama see, et nad täna kaotasid ja jäid meistritiitlist ilma, väga kahju, aga no teine koht on ka hea, kuigi selle nõmeda neegri vastu oleks võinud siiski võita, aga teisel poolajal läks suht mäng käest ära ja ega sealt enam siis midagi tahta polnudki. Kkurat, hirmus külmavörinate hoog tuli peale. Aga tagasi tulles eilse juurde, siis midagi suurt rohkem ei toimunudki, peale selle, et käisin kossu vaatamas ja vaatasin kõik "Sõprade" kaheksanda hooaja osad ära. See oli ka kõik.
Täna ma siis ärkasin üles vaatasin vormelit, passisin arvuti taga, vaatasin veel vormelit ja siis vaatasin kossu ja peale seda oi oi oi! Peale seda pidin ma minema Kruusimägide residentsi. Miks? Sellel on väga lihtne seletus. Nimelt on nii, et mina ja Aet tahame kokku kolida Tartus ja me tegime selle teatavaks ka oma vanematele, aga Aeti ema suhtus sellesse suhteliselt skpetiliselt ja me pidime tema mitte just ülekuulamisel käima, aga temaga vestlemas sellest, et miks me Aetiga tahame kokku kolida. Ma panin ikka oma jutuga nii puusse. Ma ei imestaks, kui ta peale sellist juttu ei tahaks Aeti ja minu kokkukolimist lubada, tagasisõites, tuli veel niipalju pähe, mida oleks võinud öelda, aga millest ei rääkinud. Aga lodoan, et see asi sai korda ja kui ei, siis ma isegi oleks valmis uuesti minema vist, et ka need viimased asjad ära rääkida, mis meelde tulid. Peaks üles kirjutama kuskile, et meelest ei ununeks juhuks, kui neid mõtteid tarvis läheb. Ma tunnen ennast natuke halvasti ka sellepärast, et jätsin suht paha mulje endast taaskord, kokutasin ja olin kogu aeg sellise väriseva häälega. Huvitav, millest see tulla võiks? Ma pakun taaskord, et mu esinemispuudusest, pole enam harjunud selliseid tõsiseid jutuajamisi pidama. Kooli ajal sai suht kogu aeg õpetajatega juttu aetud taga ruumis ja üldse kuidagi rahva ees esineda, nagu ma juba räägin eelmises blogis. Võimalik, et seetõttu jäi minust vale mulje, Vale mulje selles suhtes, et miks ma kokku tahan kolida. Minu jutust jäi suht selline tunne, et mul pole kuskil elada ja mul oleks vaja, et keegi utsitaks mind õppima ning et ma saaks võimalikult odavalt läbi elatud ülikooli aja. Tegelikult see nii ei ole. Need põhjused on küll üks osa, kuid ei moodusta kokku nii suurt osa peamisest põhjusest. Peamine põhjus on see, et ma tahaks Aetiga võimalikutl palju koos olla ja temaga aega veeta, sest no ta on niivõrd kallis ja oluline mu jaoks, mis seal ikka salata, ei tea, kuidas see mul täna huulilt ei tulnud, kui oleks pidanud. No loodame, et see midagi ei muutnud ja me saame ikka kokku kolida. Suht vastik tunne on ikka sellepärast, sest tõsiselt, kui ma mõtlen selle tänase jutuajamise peale, siis ma jätsin ikka väga vale mulje ehk suutsin ma lõpu poole, kuidagi parema selguse endast jätta, ei tea, aga ma tõsiselt loodan selle peale. Meie kokkukolimise peale ollakse ikka väga skeptilised, ma saan ka aru miks, sest Aeti ema seletas ka mulle seda. Aga uskuge mind ma ei taha samuti isaks saada veel, natuke vara oleks, aga ma usun ka seda, et meie kokkukolimist keelates ei väldi ka rasestumist ju, või kas pole. Võimalik, et see teeb asja natuke lihtsamaks, kui ei ela koos, aga see ei elimineeri võimalust. Seega on mure õigustatud täiesti, aga ma arvan, et kokkukolikine või selle mitte tegemine ei muudaks selle hirmu osas suurt midagi. Mis puutub teise hirmu, et me ei õpi, siis sellepärast oleks veel vähem vaja muretseda, sest koos olles õpime me rohkem, kui varem. Kurat võtaks, mida rohkem ma mõtlen sellele seda lollimalt ma ennast tunnen, sest ma jätsin suht idioodi või suht lolli mulje endast täna, need laused kohe üldse ei tahtnud ilusasti välja kukkuda. Seega, et ennast enam rohkem mitte masendada lähen ma ära magama.
We will meet again! Just not yet! Not yet!