Pühendusega Ilusale Tüdrukule

Ma palun väga vabandust, et ma Sulle nii ütlesin, ma tõesti ei tahtnud nii teha. See oli nagu refleks enesekaitseks, et ma ei hakkaks mõtlema, et ma olengi loll. Kui ma oleks öelnud jah, et Sul on õigus, siis ma oleks ennast ise ka lolliks pidama hakanud ja parajaks idikaks. Tegelt nüüd ma olengi idikas, sest ma Sulle nii ütlesin. Aga kui ma iseendasse enam ei usuks, mis siis saaks? Tegelikult ega ma endasse ei usu ka, aga ma vähemalt olen uhke oma tulemuste üle, mis ma sain ja ma tean, et need on madalad, aga mitte minu jaoks ja ma ületasin ennast igakord võrreldes proovikaga ja niigi kõi vaatavad ülevalt alla mu peale, sest ma nii hale olin ning viimane inimene, kellelt ma sellist ütlemist ootasin olid Sina. Ma saan aru, et Sina tahad rohkem saada ja ma mõistan seda, aga see lause oli suht minu pihta solvav ja kui mulle öeldakse midagi, mis mind riivab, siis ma ka lajatan vastu kohe. Mina pingutasin ja ma lootsin, et Sina mõistad seda. Kuigi nüüd ma kahtlen selles ja ma ka nagu oleksin pettunud, et Sina ka mind lolliks ja nõmedaks pead. Ja ma tean, et mitte miski ei vabanda seda, mida ma Sulle ütlesin, aga püüa natuke ka minust aru saada, sest ma tõesti sain löögi allapoole vööd. Igaljuhul MA VÄGA VABANDAN ja loodan, et Sa ei ole kuri väga pikka aega ja ma suudan sellest totaal miinusest välja tulla!

Palun anna andeks!