Hey hopsti t*rajüri

Tervist kallid lugejad! Kindlasti olete juba hullumise ääre peal, et miks ma pole enam nii kaua kirjutanud. Noh mul tekkis kirjablokk. Lihtsalt ei tulnud näppudest enam midagi välja, et kirjutada ja peas olid ka mõtted otsas. Vahepeal olid olüpiad, mis olid toredad ja palju muid asju, hetkel käimas praktika. Tegelt küll mitte praegu, praegu on laupäev ja siis ei käida ju koolis ega lasteaias. Aga nädala sees on. Kohe lõppeval nädalal oli ja tulevasel nädalal ka veel. Ma ütlen, see on hea tegelt, et praktika on, aga ma ikkagi tunnen ennast kohmetuna. Ei suuda ennast kehtestada, välja arvatud, siis kui ma kõvemat häält teen, aga ei tahaks nii lapsi kogu aeg korrale kutsuda, tahaks niisama ka, et mu sõna kuulataks. Muidugi need, kes on proovinud, et kui kõva häält ma siis teen, teist korda enam ei proovi. Muidu on ok. Elu veereb ka oma väikest ja kitsast rada edasi, mis viimasel ajal on hakanud tunduma ka veel lühike.
Hetkel olen üksi ühikas, pean miskit kõnet tegema. Öeldi, et tee sõnavõtt lahtiste uste päeval (teisipäeval), teeme koostööd, sa kirjuta, saada meile me vaatame ja anname arvamuse ja täpsustusi. Ei tea, kas koostöö tuhin on kadunud, aga tegin eile õhtul, siis väikese kondikava valmis ja saatsin ära, aga vastatud ei ole kohe mitte kui midagi, ainuke kontakt on ka meili teel ja kui seda ei loeta ei saa ma ju midagi teha. Ei teagi kohe, kas peaks vihastuma ja ütlema, et otsige keegi teine loll. Mõelge nüüd ise ka natuke, Parve Raido pandi kõnet pidama HAHAHAHAHAAAAA. Kui Liivi Heinla või keegi mu koolist seda kuuleks, saaks ta vist narukrambid. Ainuke asi, mida teha oskan on lolli ila suust välja ajada. Nüüd vähemalt umbes, mis tunne Kaitzil oli kui ta pidi oma lõpukõne kirjutama. Minu om apole küll nii oluline, aga mul on esimene ju. Nõnda öelda kaotan kõnepidamis süütuse. Aga ma arvan, et seda kõnet pean ma ka edaspidi üliharva ja süütus kasvab tagasi.
Juuksed lõikasin lühikeseks jälle.
Kui eelmisel aastal samal ajal oli mul coca-cola buum, et jõin kaks liitrit päevas vähemalt, kuna see konsumis odav oli, siis nüüd joon kalja, kas siis teen ise (is on mul viimased kaks korda põhja alt ära visanud, teen vist midagi valesti) või siis teen targemat asja ja ostan poest valmistoodangut, viie liitri kaupa. Jäätisega sama lugu, teine viieliitrine pakk sügavkülmas juba. See asi on mulle õpetanud ka üht asja. Jäätis kulub oluliselt aeglasemalt kui kali. Krt raha on ka otsas, mõtlesin, et laenan onult, aga ei julge küsida. Hea mees olen, kardan lähisuguluasi, mõtle kui peaksin küsime näiteks vanaisa venna tütrepojalt. Siis vist situn püksid täis. Ma arvan, et see ei oleks meeldiv.
Ma vaatasin täna Factotumit. See on film, mis põhineb Charles Bukowski lühijuttudel. Ja see on sitaks naljakas film, natuke nagu napoleon dynamite, aga mõistuse juures olevate inimestega. Kuigi see mees, kes Chinaskit näitles ei mänginud rolli väga välja, aga võib olla oli see minu viga, et ma ei oska päris õigesti vaadata. Filmis tüüp kogu aeg otsis tööd ja kaotas töö, sest ta lihtsalt ei teinud seda või oli täis ja põhimõtteliselt sai palka selle eest, et ühel päeval natuke tegi tööd. Aga seal oli seik, kus ta ühe oma naisega käis auto juurest auto juurde ja katsus autouksi, et kas on lahti. Üks oli ja siis ta läks sinna sisse ja varastas suitsu.
Ma arvan, et ma siinkohal lõpetan, aga ainult selleks, et tagasi tulla.